Pauluse teine kiri tessalooniklastele internetis (Piibel.net)

Sissejuhatus

Pauluse teine kiri tessalooniklastele käsitleb Kristuse tagasitulemist, nagu ka esimene kiri tessalooniklastele. Kas Paulus võis kirjutada samale kogudusele kaks samalaadset kirja? Osa teadlasi arvab, et teise kirja tessalooniklastele on kirjutanud mõni Pauluse õpilane oma õpetaja nimel alles pärast Pauluse surma. Osa teadlasi on seisukohal, et see kiri on Pauluse dikteeritud. Kumbi tuleks uskuda?

Enne, kui asume üksikasjalikumalt arutlema selle kirja autori probleemi üle, tasub pisut lahata autorite isiku tähtsust Piibli raamatute autoriteedile. Mis siis teeb Piibli raamatutest Jumala sõna?

Mitme Piibli raamatu kirjutajat raamatus endas ei mainita, vaid need on seostatud teatud isikutega kristliku või juudi pärimuse alusel: näiteks Saamueli raamatud Vanas Testamendis ning Matteuse, Markuse ja Johannese evangeeliumid Uues Testamendis. Piiblis on ka raamatuid, mille kirjutaja ei ole teada: Kuningate raamatud ja Ajaraamatud Vanas Testamendis ning Kiri heebrealastele Uues Testamendis. Nii ei ole Piibli raamatute autoriteet sõltuv raamatu inimlikust kirjutajast, vaid sellest, et raamatus on Jumala sõnum inimestele.

Minu meelest tasub suurem küsimärk panna nende teooriate taha, mis ütlevad, et Piiblis eneses mainitud kirjutaja ei ole vaadeldavat raamatut kirjutanud. See puudutab ka teist kirja tessalooniklastele, sest kiri algab ju sõnadega: „Paulus ja Silvanus ja Timoteos – tessalooniklaste kogudusele...” Kui öeldakse, et Luuka evangeelium ei ole arst Luuka kirjutatud, vastandutakse kristlikule pärimusele. Aga kui öeldakse, et Paulus ei ole kirjutanud teist kirja tessalooniklastele, vastandutakse Piibli enese sõnadele.

Kui vaatleme põhjendusi, miks teine kiri tessalooniklastele ei peaks olema Pauluse kirjutatud, põrkume kokku vastuoluliste väidetega. Öeldakse, et kirjad on omavahel liiga sarnased, on isegi sõna-sõnalt samasuguseid lõike. Ja ometi peetakse kirjade stiili teineteisest liiga erinevaks.

Martin Dibelius on öelnud, et kui meil ei oleks esimest kirja tessalooniklastele, ei kahtleks keegi teise kirja ehtsuses. Sellega viitab ta asjaolule, et tegelikult on ainus probleem selles, et esimeses kirjas tessalooniklastele kõneleb Paulus Kristuse peatsest tagasitulekust, aga teises kirjas hoiatab liiga innuka ootuse eest.

Seda probleemi saab lahendada ka teisiti kui eitades teise Tessaloonika kirja pauluslikkust. Kas küsimus ei võinud olla selles, et esimese kirja peale tuli koguduses ette liialdusi: mõned hakkasid ootama Kristust „ööpäevaringselt” ega tahtnud enam teha tööd? Ise kaldun selle seisukoha poole. Võiksime öelda, et tegu oli vaatenurkade erinevusega. Paulus mõtles, et lühidus tähendab erilist üleskutset kuulutada evangeeliumi. „Laisklejad” aga arvasid, et kõik on juba möödas ega ole enam teha muud kui oodata.

Paulus kirjutas selle kirja varsti – ehk vaid mõni kuu – pärast esimest kirja tessaloonilastele, seega aastal 50 või 51 pKr. Kirjutamispaik on olnud Korintos.

Smürna piiskop Polykarpos tsiteerib Pauluse teist kirja tessalooniklastele oma kirjas Filippi kogudusele umbes aastal 110 pKr. Üldse on kirja tsiteeritud varajastes kristlikes tekstides üllatavalt palju.

Kirja peateema on Kristuse tagasitulek, mida mainitakse Uues Testamendis kokku 318 korda ehk sagedamini kui mis tahes muud õpetuse osa. Seega ei ole tegu vähetähtsa kõrvalise asjaga, vaid kristliku usu keskse ja loovutamatu osaga.