Pauluse teine kiri tessalooniklastele internetis (Piibel.net)

Algustervitus (2Ts 1:1–2)

Kirja saatjad olid samad kolm meest, kes olid Tessaloonika koguduse asutanud ( Ap 17:5,15) ja saatnud sinna juba esimese kirja tessalooniklastele, st Paulus, Silvanus ja Timoteos.

Soome uus piiblitõlge väldib väljendeid nagu „Kristuses”, „Jumalas” jne. Aga kas „Kristuse osaduses” (Kristuksen yhteydessä”) on sama mis „Kristuses”? Võib ka küsida, kas Pauluse „halvast”, grammatiliselt vigasest kreeka keelest võib saada grammatiliselt laitmatut soome tõlget?

Tänu Jumala armu eest (2Ts 1:3–4)

Ehkki salmid 3–10 on kreeka keeles vaid üks pikk liitlause, jagan need kahte lõiku: salmid 3–4 ja 5–10.

Usk näib olevat selles mõttes tähelepanuväärne, et see ei saa pidama jääda teatud tasemele. Usk kas kasvab või taandub ja nõrgeneb. Millest see tuleneb? Hingevaenlase ja Jumala vahelisest võitlusest: hingevaenlane käib ümber kristlaste kui möirgav lõvi ja püüab neid oma saagiks saada (1Pt 5:8). Seetõttu Jumal ei tohi omasid hetkekski hüljata, kuna vaenlane varitseb pidevalt. Kui aga inimene on elavas osaduses Jumalaga, siis Jumal teeb temas oma töös. Paigalseisuks ei jää lõppude lõpuks võimalust.

Paljud kogevad pärast kristlaseks saamist rahuliku kasvu perioodi. Aga peagi tulevad raskused; saatan ei jäta inimest tema eluajal rahule: nii kaua, kui inimene elab, on saatanal veel võimalus panna teda langema ära Jumala armust. Üks viis on kitsikus ja tagakiusamine sõna pärast (salm 4; võrdle ka Ap 14:22 ja Jeesuse mõistujutt külvajast, Mt 13:21).

Tagakiusamised ja kitsikused ei peaks meid viima Jumalast kaugemale, vaid temale lähemale, kuna ainult tema armu abil saame vastu pidada saatana rünnakutele. Kitsukustes ei tohi kunagi usaldada ainult oma jõude, vaid alati tuleb abi otsida Jumalalt. Iialgi ei tohi mõelda, et Jumal kiusab mind (võrdle Jk 1:13), kuna siis ma ei palu temalt abi, vaid süüdistan teda oma kitsukuses. Abi ei olegi võimalik saada mujalt kui üksnes Jumalalt.

Jumala kohtumõistmine on õiglane (2Ts 1:5–10)

Mitte keegi ei saa viimses kohtus süüdistada Jumalat ebaõigluses. Mitte keegi ei saa väita, et läheb hukatusse valede põhjendustega. Aga teisest küljest saame öelda, et õiglus teostub siiski täielikult, sest taevasse pääsetakse üksnes armust. Kellelgi ei ole võimalust oma osale taevas, kui Jumal mõistaks meie üle kohut meie tegude järgi. Me ei palu Jumalalt endale õiglast kohut, vaid armu Kristuse lepitustöö alusel.

Hukatuse olemusest ja sellega kaasnevatest üksikasjadest on palju kõneldud. Üksikasjade arutelu jääb siiski enam-vähem oletuste tasemele. Ometi paljastab Piibel meile mõningaid põhimõtteid. Siin kõneleb Paulus sellest, et hukatus on igavene lahutatus Jumalast (salm 9). See on ka lahutatus kõigest heast, sest Jumal on kõige hea allikas (Jk 1:17). Hukatusse lähevad need, kes eitavad Kristust. Jeesus lepitas kõigi inimeste kõik patud. Patt saab hukatuseks siis, kui ei soovita paluda Jumalalt patte andeks Jeesuse lepitustöö alusel.

Kristuse omad pääsevad taevasse (salm 10), nad saavad tema sarnasteks (1Jh 3:2).

Usuelu sõltub Püha Vaimu tööst (2Ts 1:11–12)

Üksi ei püsiks me hetkegi usus. Võime vastu pidada vaid Püha Vaimu töö abil. Ei ole põhjust uhkustada, vaid olla alandlik (1Kr 10:12). Armust oleme kutsutud (salm 11). Ei ole kirkust ilma armuta (salm 12)!

Paulus oli püüdnud juudina end ise oma tegudega õigeks teha. Sellepärast suutis ta väga sügavasti mõista, mis on arm. Paulus nägi selgesti, et arm on meie ainus võimalus.