Pauluse teine kiri tessalooniklastele internetis (Piibel.net)

Palve on tähtis – 2Ts 3:1–3

„Viimaks veel” salmi 1 alguses paljastab, et Paulus hakkab kirja lõpetama.

Paulus esitab tessalooniklastele kaks eestpalveteemat (salmid 1 ja 2):
1) et evangeelium saaks levida;
2) et Paulus oma kaaslastega oleks kaitstud, et vastastel ei õnnestuks peatada evangeeliumi tööd.

Salmi 2 lõpp on meile meeldetuletuseks, et parimgi evangeeliumi kuulutamine ei kanna alati vilja. Alati on olnud neid, kes ei soovi evangeeliumi vastu võtta. Ja neid saab alati olema. Osa neist hakkab aktiivselt evangeeliumi vastu võitlema. Pauluse ajal oli suur osa evangeeliumi vastastest juudid: Apostlite tegudest märkame, kuidas juudid püüdsid ikka ja jälle Paulust vaikima sundida.

Jumal soovib siiski, et kõik inimesed pääseksid (1Tm 2:3–4), mistõttu ei tohi salmi 2 tõlgendada nii, et mõned inimesed on vältimatult, sunniviisiliselt suletud väljapoole Jumala riiki. Jumal on andnud inimesele võimaluse keelduda Jeesust järgimast, ja kahetsusväärselt paljud kasutavad seda võimalust.

„Üleannetud” salmis 2 on kreeka keeles „atopoi”, mis täht-tähelt tähendab „paigast ära olevad”. Kurjus on alati midagi niisugust, mis ei kuulu Jumala algsesse plaani. Kurjus on märk, sümptom, et ollakse kusagil mujal, mitte seal, kus peaks olema – Jumala tahte all.

Misjonitööga on seotud neli rühma inimesi (salmid 1–2):
1) eestpalvetajad;
2) misjonärid, evangeeliumi kuulutajad;
3) need, kes võtavad evangeeliumi vastu;
4) need kes ei võta evangeeliumi vastu ja kes hakkavad ehk selle vastu võitlema.

Misjonitöös on koht kõigile kristlastele: kõik ei saa minna, aga igaüks saab olla eestpalvetaja.

Salmi 3 lõpus võib „kurja eest” kirjutada ka suure algustähega kui „Kurja eest”: siis see tähendaks personaalset kurja, Jumala vastast, Hingevaenlast, Antikristust.

Ka argiasjad tuleb korras hoida (2Ts 3:4–15)

Osa tessalooniklasi oli lõpetanud argipäevaste kohustuste täitmise ja hakanud elama teiste kristlaste kulul. Salmi 10 mõte ei ole see, et ei tuleks hoolitseda vaeste ja töövõimetute eest, vaid siin kõneldakse neist, kes keelduvad töötamast. (On väidetud, et see lause oli ainus Piibli tsitaat endise Nõukogude Liidu põhiseaduses.) Kristlikud kogudused hoolitsesid muidugi nende eest, kel endil polnud võimalust elatist hankida (võrdle Ap 2:42–47; 4:32–37). Paulus kõneleb neist, kes jätsid endid teiste abi najale ja keeldusid tegeliku põhjuseta töötamast. Usun, et Pauluse juhist tasuks tõsiselt võtta, kui tehakse praeguse sotsiaalhoolekande otsuseid.

Paulus oli kõnelnud samast probleemist juba esimeses kirjas tessalooniklastele (4:11–12; 5:14). Vahest oli olukord halvenenud või polnud Paulust tõsiselt võetud. Seekord asetab Paulus käsu taha kogu oma apostli autoriteedi. „Meie” salmis 6 ei viita ilmselt Paulusele ning tema kaaslastele Timoteosele ja Siilasele, kes olid Pauluse juures Korintoses (Ap 18:5), vaid apostlitele. Kes ei soovi kuulda Issanda apostlit, tuleb sulgeda väljapoole normaalset koguduseelu, näitamaks, et sellist käitumist ei saa aktsepteerida. Tänagi sõltub kiriku heaolu sellest, kas apostleid soovitakse kuulda või mitte.

Paulus õpetas tessalooniklasi kolmel viisil:
1) kõnedega, millega ta vahendas neile kirjutiste (= Vana Testamendi) ja pärimuse ehk traditsiooni õpetust, kristliku usu sisu (salm 6);
2) eeskujuga (salmid 7–9);
3) kirjadega.

Kaheteistkümne apostli õpetuses ehk Didahhe’s soovitatakse, et rändjutlustajaid tuleb ülal pidada vaid kaks päeva. Pärast seda võisid nad hakata tööle. Need õpetajad soovisid ülalpidamist tasuna õpetamise eest. Paulus tõdeb, et evangeeliumi kuulutajana oleks ta olnud õigus nõuda „tasuta ülalpidamist” (salm (jae 9; 1Kr 9:14), aga ta oli sellest keeldunud.

Tänapäeva ”palgaliste vaimulike” küsimuse lahendus on puht praktiline: on peetud paremaks, et teatud isikud võivad täis kohaga keskenduda evangeeliumi teenimisele. Aga tuleb meeles pidada, et see vähimalgi määral ei piira või ei tee tarbetuks kõigi kristlaste tööd evangeeliumi edasiviimisel (= üldine preesterlus).

Millist karistust nõuab Paulus sõnakuulmatutele, on ebaselge. Ilmselt ei heidetud neid kogudusest välja, kuna neid tuli endiselt pidada „vendadeks” (salm 12). On oletatud, et tegu võis olla armulauaosadusest väljalülitamisega, aga seegi on vaid oletus. Igal juhul on selge, et Paulus pidas absoluutselt vältimatuks, et neile oma kohustustest kõrvalehoidjatele tuli teha selgeks, et nende tegevust ei aktsepteeritud.

Kirikudistsipliin

Mt 18:15–18 annab Jeesus kirikudistsipliini juhised:

„Aga kui su vend peaks patustama, siis mine, noomi teda nelja silma all! Kui ta sind kuulab, siis oled sa oma venna tagasi võitnud.
Kui ta sind aga ei kuula, siis võta enesega veel üks või kaks, sest kahe või kolme tunnistaja suu läbi on kindel iga asi.
Aga kui ta on neile sõnakuulmatu, siis ütle kogudusele! Aga kui ta isegi koguduse sõna ei kuula, siis olgu ta sulle nagu pagan ja tölner!
Tõesti, ma ütlen teile, mis te iganes kinni seote maa peal, on seotud ka taevas, ja mis te iganes lahti päästate maa peal, on lahti päästetud ka taevas."

1) esiteks omavaheline noomimine;
2) seejärel tunnistaja kaasamine;
3) seejärel avalik noomimine koguduse ees;
4) kui seegi ei aita, tuleb inimene koguduse osadusest välja heita (võrdle ka 1Kr 5:9–11).

Piibli õpetuse kirikudistsipliinist saab kokku võtta viide põhimõttesse:

1. Kirikudistsipliini saab kasutada vaid nende üle, kes on süüdi tõsistes üleastumistes. Erimeelsustes tuleb kokku leppida, aga kui tegu on kristlasega, kes sõnas ja teos on taganenud apostlikust õpetusest, tuleb seda rakendada.

2. Kirikudistsipliini põhiolemus on eraldumine üleastujast. Eraldumises on eri astmeid; võrdle salmid 14–15 ja 1Kr 5:9–11.

3. Asja üle otsustab kogudus. „...pange teda tähele” salmis 14 tähttäheline tõlge on „märgistage ta”, mis viitab koguduse ühisele otsusele.

4. Kirikudistsipliini tuleb rakendada armastuse vaimus (võrdle Mk 10:21: Jeesus armastas rikast meest).

5. Kirikudistsipliini eesmärk on meeleparandus.

Lõputervitus (2Ts 3:16–18)

Paulus dikteeris oma kirju (Rm 16:22), aga tolle aja stiilis pani ta kirja lõppu omakäelise „allkirja” (võrdle Gl 6:11), mis oli ühtlasi kirja ehtsuse kinnitus (võrdle 2Ts 2:2).

Kui Paulus kõneles salmis 16 „rahu Issandast” (= Kristus), siis 1Ts 5:23-s kõneles ta rahu Jumalast. Vanas Testamendis kasutati Messia kohta nimetust „Rahuvürst” (Js 9:5–7).

Kiri lõpeb sama õnnistussooviga nagu esimene kiri tessalooniklastele (viimases puudub sõna „kõikidega”).