Kodu – kristliku elu laboratoorium

Me ei rõhuta piisavalt seda, et kristlikus elus ja võitluses on esikohal meie enda vahetu ümbrus. Paljude jaoks tähendab see kodu. Esineb ka sellist kristlust, mis avaldub kõige paremini väljaspool kodu. Siiski ei tohiks me lasta oma silmi pimestada neist, kes elavad väljaspool kodu nagu inglid. Peame küsima, kuidas me elame kodus. Kulisside taga, igapäevaelus tuhmuvad paljud aupaisted. Ehtne kristlus tuksub seal, kus elu lähedaste ringis on kooskõlas sellega, millisena inimest laiemaltki tuntakse.

Mõnelgi meist on olnud õnn üles kasvada kristlikus kodus. Kuigi need kodud on erinevad ja puudusi tunnetatakse valusasti, on paljusid asju õpitud juba lapsepõlves. Teisest küljest on paljud usklikud valusasti teadlikud, et nad pole kunagi elanud koos tunnistavate kristlastega. Võib-olla tuntakse sügavat nõutust, milline peaks pereelu olema. Ka kristlikus kodus üles kasvanud abielupaarid peaksid koos arutama, mida nad oma lapsepõlvekodust kaasa võtavad ja mis jäetakse otsustavalt seinte taha. Paljud elavad üksi, ja neid juhiseid saab rakendada ka sel juhul.

Patuste inimeste elu

Piibli pakutav reaalsus võib tunduda esialgu karm: kus on inimesi, seal elab ka patt. Kõik klantspildid tasuks kõrvale jätta. „Ma tean ju, et minus – see tähendab minu loomuses – ei ole head.” – Rooma kirja seitsmes peatükk on täiesti tõsi ka kõigis kristlikes kodudes. Kristlane on patune, aga ka lunastatud, Kristuse tõttu andeks saanud Jumala laps, kes tahab kuulata oma armastatud Issanda häält ja õppida suunduma selle järgi. Patune ja lunastatu, lunastatu ja patune – neis kahes vastandis on peidus kogu harduselu rõõm ja kurbus. Nende põhiasjade paikaseadmine ajab minema kõik illusioonid ja toob asjad tagasi realistlikule alusele. Me ei ole inglid, aga meil ei ole õigust elada ka kui kuradid. Kristlase elu on pidev usuvõitlus, langemine ja tõusmine – ja meie lähedased teavad seda.

Harduselu on isikupärane

Jumal on loonud meid erinevateks ja meie suhted Jumalaga on paratamatult erinevad. Sellepärast ei tasu isegi püüda suruda kristlase harduselu ühte šablooni. Kahe inimese puhul lõikuvad palve- ja harduselu teineteisega, aga need ei ole iialgi identsed. Need on sedavõrd isikupärased, et erinevad paratamatult ka abikaasade vahel. Üks tahab palju lugeda, teist ei huvita raamatud üldse. Üks tahab palju vestelda, teine kõneleb oma elus üldse väga vähe. On vabastav taibata, et harduselu tuksub erinevalt. Üks kasutab raamatuid, teine peab palvepäevikut. Üks naudib looduse vaikust, teine peab pääsema inimeste sekka, kohtuma teiste kristlastega. Sellest hoolimata on kogu koguduses ja ka kodus asju, mida on hea pidada kõigile ühiselt.

Suund missale

Efesose kiri õpetab, kuidas kristlane ei ole loodud elama oma, isiklikku vaimulikku elu, vaid saama Kristuse Kiriku ühise elu liikmeks. Ehkki eri konfessioonides on palju puudusi – ka meie omas –, on Kirik Kristuse asutatud Jumala omade hulk, mis kulgeb läbi kõrbe taeva kirkusesse. Efesose kiri kutsub kollektiivsusele. Missa ehk armulauaga jumalateenistus on kristliku kollektiivsuse väljendus

ja kõige vaimuliku elu kese. Armulaud on paik, kus patused puutuvad kokku Pühaga ja saavad osa tema halastusest. Olgu tegu üksi elava kristlase harduseluga või kristlusega perekonnas – see peaks suunduma missa poole. Missast voolab vägi argiellu, ka argipäevasesse hardusellu.

Mõned praktilised juhised

Hommikul ärgates on hea pidada vana kristliku tava kohaselt hommikupalve. Kui lapsed veel kodus elasid, oli vähemalt meil hommikuti hirmus kiire: pereliikmed ärkasid eri aegadel ja läksid eri küüdiga eri paikadesse. Hommikupalveks ei tahtnud kohta leiduda. Meile oli suureks kergenduseks, kui võtsime kasutusele vana tava: lugesime ärgates Meie Isa palve. Kui inimesed ärkavad eri ajal, loetakse ka palve eri ajal. Ühe grupiga esmalt, teisega ehk hiljem, mõni ehk üksi. Nii on hea päeva alustada Taevase Isa seltsis. Bussiga sõites või kõndides on siis aega pikemale palvele ja seda saab teha igaüks eraldi.

Söögipalve on väike, aga tähtis tava. Kui meil on palju toitu, hakkame kergesti usaldama iseennast ja oma kukrut. Suures katekismuses õpetab Luther vaatama üle leivakorvi ja vaatlema kogu seda pikka ahelat, millega Jumal meid toidab. Igapäevane leib ei ole iseenesestmõistetav. Selleks on tarvis paljut – esmalt rahu maa peale. Kes on näinud sõjaaega, ei saa iialgi unustada puuduse aega.

Õhtul on õhtupalve aeg. See on väga tähtis. Enne uinumist jätame iseennast ja kõik, mis meil on, julgel meelel Jumala hea kaitse alla. Nii on hea puhata ja siis tõusta uude päeva. Õhtu on ka see aeg, mil tunnistatakse Jumalale kõik halvad teod ja usutakse nende andekssaamist Jeesuse Kristuse pärast. Siis on ka aeg paluda andeks oma pereliikmetelt, et me ei läheks riiuga magama. Päike ei tohi loojuda meie viha üle. Kõik patud andeks – nii saame need andeks Jumalalt ning nii tahame andeks paluda ja anda ka suhtes omastega.

Sellega seoses ei malda ma jätta ütlemata paari sõna vanemaile. Ei tasu piirduda üksnes õhtupalvega. Mida rohkem jaksate kodus lugeda lastele laste Piiblit, seda parem. Selles osas teevad eriti emad uskumatult väärtuslikku tööd. Õhtu õhtu järel loetakse lastele Piibli lugusid, ja kui üks raamat saab läbi, võetakse teine ja hakatakse jälle algusest. Ja kui lapsed vanemaks saavad, on aeg mõneks muuks hardusraamatuks – õhtupalvuse vajadus ei kahane, kui lapsed kasvavad! Ja võimaluse korral oleks hea, et igal lapsel oleks oma Piibel, sest evangeeliumi tasub hakata lugema varakult.