Jeesuse rist ja ristilöömine on midagi, mis kuuluvad kristliku elu keskmesse. Ristilöömisest on liikvel palju taustateavet. Kahjuks ei lange osa sellest kokku vanaaja allikatega.

Kus see toimus ja kust me seda teame

Paljud Piibli lugejad tahaksid teada, kuidas sooritati vanaajal ristilöömine. Evangeeliumide jutustused ristilöömisest on siiski kõige üksikasjalikumad kirjeldused, mida me tunneme. Vanaaja kirjanikud ei ole soovinud kirjeldada seda vastumeelset ja inetut sündmust. Ometi on seda nii palju mainitud, et me liigume üsna kindlal pinnal.

Ristilöömist tuntakse kirjapanekutest mitmelt poolt Vahemere maailmas. Varaseimad allikad viitavad Pärsiale, aga see tõhus hukkamisviis levis kõikjale. Kindlasti oli igal rahval oma traditsiooniline karistus kõige hullematele suurkurjategijatele, ja need said mõjustusi ristilöömisest. Nii löödi inimesi risti mitmel pool Vahemere maailmas – tavad erinesid küll suuresti ja meie sõna „rist” ei sobi tingimata neid kõiki kirjeldama. Roomlased kasutasid siiski kõikide kohta sõna „crux”.

Keda löödi risti?

Kui inimesi risti löödi, olid ohvriteks enamasti suurkurjategijad, vabadusvõitlejad ehk terroristid ja orjad. Üldine arusaam on, et vabu Rooma kodanikke risti ei löödud, aga esines ka seda. Roomlastele oli igaüks, kes mässas nende võimu vastu, röövel ja mõrtsukas, ja neid ei säästetud. Rooma põllumajanduse aluseks oli orjandus ja ühes mõisas võis olla tuhandeid orje. Hirm orjade mässu ees oli pidev ja seda hoiti vaos äärmuslike karistustega. Kõigi ristilöödavate puhul oli eesmärk hirmutada teisi üritamast sama – haruldaselt räiget kuritegu, mässu või orja põgenemist. Ristil rippuv inimene oli vaatepilt, mille otstarbeks oli panna mägiküla poisse kaks korda mõtlema, enne kui hakkavad järgmisel korral karavani ründama. Ristilöömist tunti vähemalt kõikjal seal, kus oli roomlasi, kuna see oli üldlevinud orja karistus. Aga ka Palestiinas löödi risti 800 variseri, seega oli see tava sealgi tuttav.

Kuidas?

Mõned raamatud jutustavad üksikasjalikult, kuidas ristilöömine toimus. Täpsem uurimine näitab, et see teave pole tegelikult kuskilt pärit. Kõik vanaaja allikad jutustavad, et ristilöömine võis toimuda mitmel eri viisil. Ristid olid mitmesuguse kujuga, inimene võidi naelutada pea üles- või alaspidi, ohvrite kallal võidi toime panna mis tahes sadistlikke piinamisi, alates tulest ja lõpetades kiskjate puremisega. Mõni element kordus siiski alati, kui tegutsesid roomlased.

Roomlaste vaatenurgast kuulus surmanuhtlusega kokku piitsutamine. Seetõttu piitsutati ka ristilöödavaid, ja selle jäljed olid tõenäoselt hirmsad vaadata. Teisest küljest verejooks ka lühendas kannatusi. Küsimus oli siiski selles, et püüti saavutada hirmutavat vaatepilti.

Risti kandmine kohtupaigast hukkamispaika kuulus roomlaste tavade juurde. Rist – põikpuu – seoti ohvri õlgadele ja timukas sundis teda kõndima sihtpunktini. Roomas oli hukkamispaik orjadele ja teekond läbi linna oli karistuse osa.

Muus osas on jutustuste üksikasjad erinevad. Inimene võidi ristile siduda või naelutada, risti kuju võis olla erinev – ja ristile võidi riputada ka surnud inimesi. Tegu oli ju hoiatava näitega, mille keskne osa oli laiba häbistamine.

Millesse inimene suri?

Millesse ristilöödu siis suri? Kuna inimesi löödi ristile eri viisil, võis ka surma põhjus olla erinev. Südame seiskumine, verejooks, valušokk – kõik olid võimalikud. Tihti väidetakse, et ristilöödu elas ristil mitu päeva. Ma ei tea vanaajast ühtki sellist juhtumit ja ükski arst, kellelt olen seda küsinud, ei ole pidanud seda võimalikuks. Valušokk on valdav ja see viib vältimatute tagajärgedeni. Vähenenud veri ei suuda kõrvaldada organismist süsihappegaasi. Esmaabi oleks vere siirdamine ja suur hulk vedelikku – ristilöödul oli põletav janu. Surma saadi kiirendada, purustades ohvri sääreluud. Selle põhjustatud sisemine verejooks vähendas veelgi vere hulka ja inimese seisund halvenes kiire lõpuni.

Jeesus ja rist

Jeesuse ristisurma puhul järgnevad üksteisele vapustavad üksikasjad. Pärast vaimset piinamist ja piitsutamist sunniti ta kandma risti põikpuud Kolgatale. Vaevalt küll lubasid roomlased tal eriti kergesti alla anda, aga inimesel on teatav piir, mille järel ei suuda enam ükski ähvardus ega hoop teda sundida tõusma ja jätkama. Meie Issand lükati üle selle piiri. Siis võis Siimon Küreenest võtta enda kanda selle ainsa koorma, mida meie Issand ei jaksanud Kolgatale kanda.

Mürr, mida Jeesusele pakuti, oli väikese okkalise puu vaik. Kui vaiku veinis leotati, oli see kibeda maitsega. Paljude teadlaste meelest kasutati mürriveini valuvaigistina, aga vaevalt see paika peab. Ristilöödu kannatas põletava janu käes. Mürrivein oli kibedam kui tärpentiin ja sellepärast oli see ette nähtud piinatavale.

Surm halastas Jeesuse peale kiiremini kui tema kaashukkamõistetutele, kelle sääreluud purustati. Mõne hetke pärast oli kõigi kolme võitlus möödas.

Roomlased ei matnud ristilööduid, vaid jätsid laibad raipelindude söödaks. Seevastu juudid järgisid täpselt Moosese seaduse määrust (5Ms 21:22-23): puusse poodud hukatu tuli matta enne päikeseloojangut, et ta – Jumalast neetu – ei roojastaks Püha Maad. Nii võeti ka Kristus ristilt alla ja pandi hauda enne päikeseloojangut.

Sel hetkel ei taibanud ükski tema omadest, et kolmandal päeval muutis Jumala mõistetamatu vägi kõik ja kogu maailma lunastus oli valmis, et viia see maailma äärteni.

Tõlgendus: Pahandus, eiramine, kõrkus

Pärast Jeesuse ülestõusmist viidi evangeelium pattude lepitamisest kõikjale. Paljud pidasid kõnet risti löödud Jumala Pojast täiesti mõttetuks. Kes oli näinud kordki seda vaatemängu, teadis, millest oli jutt. Ristilöömises ei olnud midagi sündsat ega hardust äratavat.

Kõne risti löödud Kristusest pahandas kuulajaid:

„Meie aga kuulutame ristilöödud Kristust, kes on juutidele ärrituseks ja paganaile narruseks, ent neile, kes on kutsutud, olgu juutidele või kreeklastele, on ta Kristus, Jumala vägi ja Jumala tarkus.”
(1Kr 1:23–24).

Juba varakult püüdsid mõned kristlased vaikida Jeesuse ebameeldivast surmast. Oli raske kõnelda Issandast, kes oli „ülendatud” teotuseks ja põlastuseks (Jh 3:14–15). Mõned isegi seletasid, et Jeesus kannatas vaid näiliselt ega olnud tegelikult oma ihus: selle väite vastu tuli võidelda juba Johannese kirjades.

Vastupidiselt neile arusaamadele nägid jüngrid just Jeesuse ristisurmas oma usu tuuma. Jeesus oli viimseni kuulekas Jumala armastavale tahtele. Tuumaks saab just pahandus, skandaal. Eelpool juba mainitud Moosese seaduse säte annab teada, et pooduna surmatu oli Jumalast ja inimestest neetud:

„Ja kui kellegi peal on surma väärt patt ja ta surmatakse ning sa pood ta puusse, siis ei tohi ta laip jääda ööseks puusse, vaid sa pead ta selsamal päeval kindlasti maha matma, sest poodu on Jumalast neetud...”
(5Ms 21:22–23)

Just sellest haaras kinni Paulus. Kristus oli ristil Jumalast hüljatud ja neetud:

„Ent Kristus on meid Seaduse needusest lahti ostnud, kui ta sai needuse meie eest – sest on kirjutatud: „Neetud on igaüks, kes puu küljes ripub.””
(Gl 3:13–14)

Just nii võttis ta enda peale meie pattude karistuse. Meie tohtisime temaga osad vahetada:

Jeesus kandis Jumala viha, mille meie olime ära teeninud.

Meile sai osaks Jumala armastus, mille Jeesus oli ära teeninud:

„...see oli Jumal, kes Kristuses lepitas maailma enesega ega arvestanud neile nende üleastumisi ning on pannud meisse lepitussõna.
Meie oleme nüüd Kristuse käskjalad, otsekui Jumal ise julgustaks meie kaudu.
Me palume Kristuse asemel: Andke endid lepitada Jumalaga! Ta on teinud patuks meie asemel selle, kes patust midagi ei teadnud, et meie saaksime Jumala õiguseks tema sees.
Aga olles kaasabilised me manitsemegi teid, et te Jumala armu ilmaasjata vastu ei võtaks,
ta ütleb ju: „Ma olen sind kuulnud soodsal ajal ja aidanud sind päästepäeval.” Ennäe, nüüd on ülisoodus aeg! Ennäe, nüüd on päästepäev!
(2Kr 5:19–6:2)