Pauluse teine kiri Timoteosele 1 Pääste alus

Autor: 
Pasi Hujanen
Tõlkinud: 
Urmas Oras

Pauluse teine kiri Timoteosele internetis (Piibel.net)


Mu armas poeg Timoteos (2 Tim 1:1–2)

Kirja algustervitus meenutab suuresti 1. Timoteose kirja ja 1. Korintose kirja (1Kr 1:1–3) algustervitusi.

Paulus nägi, et see elu oli tema puhul lõppemas (2Tm 4:6–7), aga see tähendas siirdumist tulevasse ellu, igavesse ellu (salm 1; vaata ka 2Kr 5:1–10).

Timoteos oli Pauluse vaimulik poeg (salm 2; 1Kr 4:14–15). Ilmselt oli Timoteos saanud kristlaseks, kui Paulus külastas Lüstrat esimest korda (Ap 14:6–7), sest kui Paulus tuli teisel misjonireisil uuesti Lüstrasse, oli Timoteos juba kristlane (Ap 16:1–3).

Kodu pärand (2Tm 1:3–5)

Timoteose ema ja vanaema olid juudid (Ap 16:1) – juudi päritolu arvestatakse emaliini pidi. Isa oli pagan, ja ilmselt sai Timoteose ümber lõigata alles pärast isa surma (Ap 16:3).

Need, kes arvavad, et pastoraalkirjad on kirjutatud alles pärast Pauluse surma, näevad Timoteose ema ja vanaema mainimises tõendit kirja hilisest kirjutamisajast: ollakse juba olukorras, kus on kolmanda põlve kristlasi. Aga igal juhul on tegu Timoteose ema ja vanaemaga. Peale selle tasub tähele panna, et Paulus kõneleb salmis 3 oma esivanematest kui usklikest. Pauluse seisukoha järgi uskusid õiged juudid päris õigesti: oodati Jumala läkitatud Messiat (võrdle Ap 24:14 ja 26:6).

Ka tänapäeval ei hülga kristlusse pöördunud juut üldse oma juuri, vaid vastupidi: naaseb oma juurte juurde.

Mitmes teiseski kirjas tänab Paulus Jumala vastuvõtjate usu eest (salm 3; Rm 1:8; 1Kr 1:4; Fl 1:3–4; Kl 1:3; 1Ts 1:2; 2Ts 1:3). Tähttäheline tõlge salmis 3 – „Ma tänan Jumalat, keda ma esivanematest alates teenin...” – väljendab mõtet ebaselgelt. Eestikeelses 1997. aasta Piiblis on algne mõte selgem: „Ma olen tänulik Jumalale, keda ma oma esivanemate viisil puhta südametunnistusega teenin...”

Paulus õhutas Tessaloonika kristlasi lakkamatult palvetama (1Ts 5:17), nagu talitas ka ta ise (salm 3; 1Ts 3:10).

Pisarad (salm 4) on ilmselt lahusoleku pisarad, kuna Paulus jättis Timoteose Efesosse (1Tm 1:3; võrdle Ap 20:37–38; 21:13).

Kas salm 5 viitab, et Timoteos kahtles oma usus? Või sellele, et Timoetos kahtles, kas ristiusk on juudi usule õigeks „jätkuks”? Igal juhul vajas Timoteos Pauluse julgustust, mis ei ole ime: ta pidi ju juhtima kogudust, milles oli eksiõpetajaid ja muid probleeme.

Lüli päästeloo ahelas (2Tm 1:6–14)

Me ei tea, millise armuande sai Timoteos siis, kui ta pühitseti sõnakuulutaja ametisse (salm 6; 1Tm 4:14). Võimalik, et küsimus oli ametis eneses, pidas ju Paulus koguduse ameteid armuanneteks (Rm 12:6–8; 1Kr 12:4–5).

Roomakatoliku kirik põhjendab osalt salmiga 6 oma arusaama, et preestripühitsus on sakrament (võrdle Ef 4:7,11). Luther arvas, et sakramendi puhul peab lisaks Jumala käsule kaasnema ka aine,

mateeria. Sellepärast ei saanud ta aktsepteerida sakramendina isegi pihti, vaid üksnes ristimist ja armulauda.

Timoteos näib olevat arglik (salm 7). Paulus manitses Korintose kristlasi, et nad teda ei põlgaks (1Kr 16:10–11; võrdle 1 Tim 4:12).

Salmis 8 näib Paulus kartvat, et ka Timoteos (võrdle salm 15) jätab ta maha (vaata ka Jh 6:67). Ehk olid soosingus eksiõpetajad ning Paulus ja õige õpetus olid ebapopulaarsed. Kiriku ajaloost on teada perioode, mil peaaegu kogu kirik oli eksiteel ja ainult väike vähemus õiges usus (mh ariaanlus 4. sajandil ja roomakatoliku kirik enne usupuhastust).

Paulus ei häbenenud evangeeliumi (salm 8; Rm 1:16; võrdle 1Kr 2:1–10). Timoteoski pidi kannatama evangeeliumi pärast (salm 8); Heebrea kirjas jutustatakse, et ka tema sattus vanglasse (Hb 13:23). Paulus pidas vangistust Kristuse tunnistaja saatuse osaks (Ef 3:1; 4:1; Fm 1,9). Aga todagi kannatust saab taluda Jumala – ja ainult Jumala – abiga (salm 8).

Salmid 9 ja 10 võivad olla osa tollasest ristimisliturgiast, kõneldakse ju neis kutsumisest Jumala riiki ja päästest.

Pääste on üksnes Jumala and, meie tegudel ei ole selles mingit osa (salm 9). Meid on kutsutud Jumala lasteks ja pääste osadusse üksnes Jumala armust (Rm 3:28; Ef 2:8–9; Tt 3:5). Sama näeme ka sellest, et Jumal oli otsustanud päästeloo juba enne aegade algust (salm 9), seega juba siis, kui ükski inimene polnud teinud ühtki tegu (Ef 1:4; 1Pt 1:20).

Jumala valik on inimmõistusele liiga raske, aga see on selge piibellik õpetus. Luther maadles selle küsimusega oma raamatus „Orjastatud tahtest”, mille kirjutamiseks ta sai ajendi Rotterdami Erasmuse raamatust „Vabast tahtest”.

Jumalale ei olnud pattulangemine (1Ms 3:1–19) üllatus, ta oli selleks valmis. See hävitav jõid alistati Kolgata ristil, kui Jeesus suri kõigi inimeste kõigi pattude eest (1Jh 2:2). Jeesus on meie Vabastaja patu meelevallast (salm 10; Tt 1:4; 2:13; 3:6) ja meie Päästja pimedusest valgusse (1Tm 1:1; 2:3; 4:10; Tt 1:3; 2:10; 3:4).

Patu palk on surm (Rm 6:23; Ef 2:1–2), aga Kristus on oma võiduga saatana üle teinud meid elavaks. Surm ei saa enam võita ära Kristuse omi (Rm 8:38–39). Ehkki kristlane sureb füüsiliselt – kui ta ei ole maailmas, kui Kristus tuleb teist korda –, ei sure ta igaveseks (Jh 11:25–26); ta ei koge teist surma (Ilm 2:11).

Paulus oli kutsutud evangeeliumi kuulutajaks (salm 11). Nüüd hakkas tema töö lõpule jõudma ja ta andis oma ülesande Timoteose jätkata (salmid 13–14). Iga kristlane on kutsutud evangeeliumi kuulutajaks, see ei ole seotud kiriku ametiga. Luther kõneleski kristlaste üldisest preesterlusest.

Paulus ei häbenenud oma vangistust (salm 12). Seevastu truudusetus Jumala kutsele oleks olnud häbiväärne. Samale truudusele õhutas Paulus Timoteostki (salm 14; 1Tm 6:20).

Pauluse päästeloo kirjelduse võiksime kokku võtta viide faasi (salmid 9–10):

1) Jumala otsus enne aegade algust;

2) Kristuse tulemine maailma pattude lapitajaks;

3) Jumala kutset tuleb kuulutada patustele;

4) Püha Vaimu pühitsev töö kristlastes;

5) taevasse pärale jõudes täielik, lõplik võit patu ja surma võimu üle.

Ustavad ja truudusetud sõbrad (2Tm 1:15–18)

Efesos oli Aasia maakonna pealinn. Paulus kõneles niisiis vastuvõtjate – mitte tema enda – koguduse olukorrast.

Kõik (salm 15) on liialdus. Olid ju Efesoses vähemalt Onesiforose pere (salm 16; 2Tm 4:19) ja Timoteos jäänud Paulusele ustavaks.

Pane tähele, et juba tollal liikusid andmed Efesosest Rooma. Aega kulus muidugi palju rohkem kui meie ajal, aga tolle aja ühiskonnana oli Rooma progressiivne ja efektiivne.

Fügelos ja Hermogenes (salm 15) on meile tundmatud. Ehk mainib Paulus neid sellepärast, et vähemalt neist oleks ta oodanud, et nad jäävad Paulusele ustavaks.

Efeslaste taganemine Paulusest oli kibe pettumus – oli ju kogu Aasia maakond (Ap 19:10) kuulnud Pauluse kuulutatud evangeeliumi. Pauluse kolmandal misjonireisil ennustatud taganemine (Ap 20:28–29) oli kahjuks teoks saanud.

Onesiforos (salm 16) on olnud ilmselt Efesose kaupmees, kes Rooma reisil otsis üles Pauluse vangla. Salmi 17 kirjeldus ei sobi kokku Pauluse esimese vangistuse kirjeldusega Ap 28:30–31 (võrdle ka salmis 16 mainitud ahelad).

Pauluse vangistus oli karm – ta oli ahelais (salm 16; võrdle 2Tm 2:9; Ap 28:20; Ef 6:20).

Pole selge, kas Onesiforos oli juba surnud. Roomakatoliku kirik põhjendab surnute eest palvetamist (hingemissasid) mh salmiga 18: kui Onesiforos oli surnud – nagu 16 salmi põhjal võib tõlgendada –, palvetas Paulus surnu eest. Kui Lutherilt küsiti, kas võib palvetada surnute eest, vastas ta: „Võid palvetada kord või kaks, pärast seda jäta surnu Issanda hoolde!”

Onesiforose teenimine (salm 18) on toimunud Pauluse kolmandal misjonireisil või alles siis, kui Paulus pärast vanglast vabanemist Efesoses käis (1Tm 1:3).

Evangeelium võib sattuda selles maailmas hätta, aga Jumal ei lase sel täielikult hävida (Lk 18:8). Saatan teeb kõik, et eksitada neidki, kes on asunud järgima Kristust (2Kr 11:14; 1Pt 5:8). Me ei tohi Jumala vastast alahinnata, vaid me peame paluma Jumalalt tuge võitluses tema vastu (salm 14).