Pauluse kiri Tiitusele 1 Võitlus eksiõpetuste vastu

Autor: 
Pasi Hujanen
Tõlkinud: 
Urmas Oras

Pauluse kiri Tiitusele internetis (Piibel.net)


Algustervitus (Tt 1:1–4)

Ainult siin – salmis 1 – nimetab Paulus end Jumala sulaseks. Näiteks Rm 1:1 kirjutab ta: „Paulus, Kristuse Jeesuse sulane,” ja Fl 1:1: „Paulus ja Timoteos, Kristuse Jeesuse sulased...” (Vaata ka Jk 1:1: „Jaakobus, Jumala ja Issanda Jeesuse Kristuse sulane...”)

Pauluse teenimisülesande otstarve oli kuulutada evangeeliumi, sellepärast nimetas ta end ka apostliks (salm 1). Apostel tuleneb kreeka läkitamist tähendavast sõnast: ta on läkitatud kuulutama head uudist.

Paulusele oli omane kirjutada (või tegelikult dikteerida) pikki lauseid; näiteks Rooma kirja seitse esimest salmi (välja arvatud 7. salmi lõpp) on kreeka keeles üks pikk lause. Mõni tõlge püüab tekstiosi arusaadavuse huvides ümber paigutada, mõni tõlge taas püüab järgida algteksti, mis teeb selle raskesti loetavaks.

Tiitus oli saanud kristlaseks Pauluse töö kaudu (salm 4). Uus Testament jutustab temast vähe, aga ta oli üks Pauluse lähemaid töökaaslasi.

Usk ja tunnetus kuuluvad kokku (salm 1). Meie usk on üles ehitatud tõsiasjadele. Tänapäeva mõtlejad ütlevad, et näiteks Jeesuse ülestõusmise ajaloolisus ei oma tähtsust kristlikule usule, aga Paulus (ja teised algkristlased) mõtlesid teisiti (vaata 1Kr 15:17–20). Jumal ei valeta (salm 2): tema ilmutus on tõde. Inimesed (võrdle Tt 1:12) ja saatan (Jh 8:44) valetavad, aga Jumal mitte.

Enne aegade algust oli Jumal otsustanud päästa inimkonna patu võimu alt (salm 2; võrdle Ef 3:8–11; Kl 1:25–26; 2Tm 1:9).

Jumala valitud ajal (salm 3) tehti too päästeplaan teoks (Gl 4:4) ja Jumal andis selle kuulutamise apostlite, ka Pauluse ülesandeks (1Tm 2:6).

Paulus kasutab sõna Päästja/Vabastaja (kreeka keeles „Soter”) ainult kaksteist korda, ja neist pooled ehk kuus on kirjas Tiitusele. Kolm kord kasutab ta seda sõna Jumala (Tt 1:3; 2:10; 3:4) ja kolm korda Jeesuse (Tt 1:4; 2:13; 3:6) kohta.

Koguduse juhi omadused (Tt 1:5–9)

Paulus oli jätnud Tiituse Kreeta saarele (salm 5). Apostlite tegudes ei jutustata, et Paulus oleks Kreeta saarel evangeeliumi kuulutanud, mainitakse üksnes tema viibimist saarel vangina teel Kaisareast Rooma (Ap 27:7–12). Seega oli Paulus käinud saarel misjonitööl alles pärast vabanemist esimesest vangistusest Roomas.

Tiitus pidi korraldama koguduste asju ja seadma igasse linna – mis tähendab muidugi linnas olevat kogudust – vanemad (salm 5; võrdle 1Tm 4:14; 2Tm 1:6).

Vanem (salm 5, presbyteros) ja ülevaataja (salm 7, episkopos) tähendavad esimesel sajandil sedasama – koguduse juhti. Alles teisel sajandil kujunes praktika, et kogudust juhtisid vanemad ja ühe linna koguduste eesotsas oli piiskop ehk ülevaataja (võrdle Ap 20:17,28, kus samu Efesose linna koguduste juhte nimetatakse nii vanemaiks kui ka ülevaatajaiks; vaata ka 1Pt 5:1–2).

Paulus jättis koguduste juhtimise usaldusväärsete meeste hoolde, kuna ta ise jätkas teekonda uutesse linnadesse (1Kr 1:7; 3:5–11; 16:10–12; Fl 2:19).

Kreetalt pärit juudid kuulsid juba esimesel nelipühal Peetruse jutlust (Ap 2:11), aga kogudus sünnib saarel ilmselt alles 60-ndail (võrdle salm 5). Sellele viitab ka asjaolu, et nõuete seas koguduse juhtidele ei ole „mitte äsja pöördunu” (võrdle 1Tm 3:6): kogudus oli noor ja küpseid kristlasi lihtsalt ei olnud.

Nõuete loetelu koguduse juhtidele meenutab suuresti nõuete loetelu 1Tm 3:1–12, ehkki kirjas Tiitusele rõhutatakse enesedistsipliini ja mõõdukust rohkem kui kirjades Timoteosele (salm 8; Tt 2:2,6,12).

Ühenaisemees (salm 6) rõhutab abielutruudust. Küsimus ei ole selles, et koguduse juhid pidid tingimata olema abielus või et lesk ei tohtinud uuesti abielluda (võrdle 1 Tim 3:2; 5:9; vaata ka 1Tm 5:14).

Jumala majapidaja (salm 7) on 1992. aasta soomekeelses Piiblis lahti seletatud: „täidab Jumala poolt temale usaldatud ülesannet.”

Koguduse juhi ülesanne ei ole leiutada uusi õpetusi või tõlgendusi (salm 9). Paulus kõneleb „tervest õpetusest” (võrdle 1Tm 1:10; 6:3; 2Tm 1:13; 4:3) tihti pastoraalkirjades (kokku kaheksa korda), aga üldse mitte teistes kirjades. See ei tähenda siiski, et ta ka mujal ei kõnele kristlikust usust kui õpetusest; ta kasutab vaid eri väljendeid, näiteks Rm 6:17-s ja 16:17-s kõneleb ta õpetusest. Algusest peale on kristlik usk saanud teatud „õpetusliku vormi”.

Pane tähele salmis 9 „kahe hääle” nõuet: evangeeliumi kuulutaja peab oskama kristlasi julgustada, aga suutma samas ka eksiõpetusi ümber lükata.

Puhtaile on kõik puhas (Tt 1:10–16)

Salmi 10 alusel võiks mõelda, et Kreetale levinud eksiõpetus oli juudi päritolu. See pole tingimata nii, sest gnostitsism oli „religioonide sulatusahi”, mis võis vastu võtta mõjutusi vägagi erinevatest religioonidest. Võimalik, et Kreetal õpetasid gnostikud nii, et see tõmbas ligi eriti juudi usust pöördunud kristlasi. Igal juhul oli eksiõpetus koguduse sees, mitte väljaspool.

Eksiõpetajad külastasid kodusid ja nii õnnestus neil pöörata terveid peresid (salm 11). Eksiõpetajad ajasid taga majanduslikku kasu. Vahest soovisid nad, et „pöördunud” maksaksid neile palka (salm 11; vaata 1Tm 6:5–10).

Paulus nimetab eksiõpetajaid lobisejateks (salm 10; võrdle 1Tm 1:6).

Eksiõpetajate suu tuli sulgeda (salm 11). Nendega oli asjatu vestelda või vaielda, nad olid oma tee juba valinud (võrdle Tt 3:10).

Salmis 12 on tsiteeritud 6. sajandil eKr elanud kreeka luuletaja Epimenidese luuletust. Teda peeti ka ennustajaks. Vahest soovis Paulus sõnaga „prohvet” rõhutada, et selles asjas oli luuletajal õigus, see tema ennustus sai teoks (salm 13). Kreeka keeles tähendab „olla kreetalane” üksiti ka „valetada” – nii ebausaldusväärseiks pidasid mandrikreeklased Kreeta elanikke.

Eksiõpetusega kaasaminemine tähendab selja pööramist tõele (salm 14) – ja samas ka Jumalale.

Eksiõpetuse juurde kuulus askeetlus: ei tohtinud teha erinevaid asju ega süüa teatavaid toite jne (salm 15; 1Tm 4:1–5). Kristlane teab, et Jumala häid ande võib vabalt nautida, need ei ole pääste takistus (Mt 15:10–11,16–20; Mk 7:14–23; Ap 10:9–16; Rm 14:19–23; Kl 2:20–23).

Eksiõpetajate elu paljastas, et nad ei tundnud oma väidetest hoolimata Jumalat (salm 16). Tihti tasub küsida, mida jutustab nende elu, mitte üksnes, mida nad õpetavad või kuulutavad. Paulus noomis juute selle eest, et nende elu ei olnud kooskõlas sellega, mida nad kuulutasid, ja sellepärast ei kandnud nende kuulutatu vilja (Rm 2:17–29).