Jaakobuse kiri 4 – Enesekesksus ja Jumala-kesksus

Autor: 
Pasi Hujanen
Tõlkinud: 
Urmas Oras

Jaakobuse kiri 4 internetis (Piibel.net)


Isekus külvab tülide seemned (Jk 4:1–6)

Teadlased ei ole saavutanud üksmeelt, kas Jaakobus viitab salmis 1 mingile konkreetsele tülile või on tegu ennekõike retoorilise küsimusega. Olgu, kumb tahes, igal juhul joonistab Jaakobus üsna sünge pildi koguduse olukorrast. Kahjuks oli see pilt tõepärane tollal ja on endiselt paljudes kogudustes.

Probleemide põhipõhjus on Jaakobuse järgi isekus. Soovitakse ainult seda, millest on kasu endale, ega soovita mõelda koguduse kasule. Ei piisa sellest, kui ma saan midagi – ma pean saama teistest rohkem. Üks kristlane palvetas kord: „Anna meile võimet rõõmustada teiste õnnistuste üle ja tarkust näha, et teise edu ei võta meilt midagi ära!” Sellist hoiakut vajaksime kogudustes rohkem.

Salmis 3 käsitleb Jaakobus nn „vastamata palvete” probleemi. Ilmselgesti on taustaks Jeesuse sõnad „paluja saab ja otsija leiab” (Mt 7:7–8). Kas Jumal ei vastagi kõigile palvele? Või millest tuleb, et kõik palujad ei saa palutut? Jaakobus vastab: kui soovid midagi enda lõbuks, siis seda Jumal oma headuses ei anna. Täpselt samamoodi õpetas Jeesus Lk 11:9–13: hea isa ei anna lapsele leiva asemel kivi ega kala asemel madu. Vahel palume midagi, mis tooks meile ainult kahju; on hea, et Jumal seda meile ei anna. Palve ei ole seega oma ihade või naudingute saavutamise vahend. Ehtsa palve juurde kuulub alati: „Sündigu Sinu tahtmine!”

Seega ei ole vastamata palveid. Jumal kuuleb iga palvet ja vastab sellele, aga vastus ei ole alati selline, nagu me ootasime. Vahel vastab Jumal „jah”, vahel „ei”, ja teinekord „veel mitte” või „oota”. Vähemalt minule on raskeim vastus ootamine; eitavgi vastus tundub meeldivam, kuna siis oleks asi päevakorrast maas.

Salmi 4 „abielurikkujad” (soome 1992. aasta väljaandes „truudusetud”) on pärit Vanast Testamendist. Juba Vana Testamendi prohvetid noomisid Iisraeli rahvast truudusetuse pärast: nad olid rikkunud lepingut, mille Jumal oli oma rahvaga sõlminud (Ho 13; Jr 3:1). Rahvas oli sõlminud lepingu kord ühe, kord teise riigiga ja hüljanud oma Issanda.

Sellega seostuvad ka Jeesuse sõnad „abielurikkujast sugupõlvest” (Mk 8:38). Küsimus ei olnud selles, nagu oleks Jeesuse ajal olnud eriti palju abielulahutusi – neid küll oli rabide vabameelsete seadusetõlgenduste tõttu –, vaid selles, et rahvas oli hüljanud Jumala lepingu. Jumala lepingu hülgamine viis ka Tema saadetud Messia hülgamiseni.

Jaakobus kõneleb samast probleemist: ka kristlasi ähvardas ja ähvardab endiselt ahvatlus liituda Jumala vastaste jõududega, maailma või hingevaenlase enesega. Kristlane ei saa teenida kaht isandat (Mt 6:24). Ometi püüavad paljud nii teha.

Millist vaimu Jumal meis igatseb (salm 5)? Kas küsimus on Pühast Vaimust või siis sellest „eluvaimust” (eesti keeles „eluhingus”), mille Jumal loomises inimesele andis (1Ms 2:7)? Juba juudi Vana Testamendi seletajad õpetasid, et pärast surma läheb inimese vaim tagasi Jumala juurde, kes on selle andnudki. Kui nii tõlgendada, kõneleb Jaakobus Jumala huvist iga inimese vastu: Jumal ei soovi kaotada hingevaenlasele ühtki inimest. Kui aga mõtleme, et Jaakobus peab silmas Püha Vaimu (nii loeme eestikeelsest Piiblist), rõhutatakse kristlaste ustavust oma Päästjale.

Salmis 6 on viide Õp 3:34-le:

„Pilkajaile on temagi pilkaja, aga alandlikele annab ta armu.”

Alanduge Jumala tahte alla (Jk 4:7–10)

Mõni võib kogeda neid salme otse võimatute nõudmiste loendina, on ju neis neljas salmis kokku kümme manitsust.

Jaakobuse põhilähtekoht on siiski see, et nende manitsuste järgimine saab toimuda ainult Jumala armu najal ja väes (salm 7).

Alandumine Jumala tahte alla on kõige pühitsuselu tingimatu lähtekoht (salm 10, võrdle ka Lk 14:11). On kummaline, et me aktsepteerime mõtet, et näiteks tipptulemused spordis nõuavad tööd, harjutamist ja asjale pühendumist, aga samas mõtleme, et pühitsus peab toimuma iseenesest, ilma meie osaluseta. Muidugi peame meeles pidama, et pühitsus on Püha Vaimu töö meis, aga samas peame meeles pidama, et Jumal on andnud usuelu korraldamiseks „vahendeid” – Piibel, palve, armulaud, kristlaste osadus jne –, mille kasutamisest me saame keelduda või kasutada neid rohkesti. Kui me ei palveta, ei loe Piiblit, ei käi kirikus jne, kas on siis ime, et pühitsust ei toimu?

Siin tuleb vahet teha õigeksmõistmisel ja pühitsusel: õigeksmõistmises ei ole meie tegudel mingit kohta, seevastu pühitsuselu sõltub ka sellest, kuidas me oleme valmis alistuma Jumala tahtele. Võiks öelda, et kuna pühitsus on kogu ülejäänud elu kestev areng, on meil rohkesti võimalusi selles Jumala tahtele vastu panna!

Ära sea end Seadusest kõrgemale! (Jk 4:11–12)

Halvustamine tähendab, et me lihtsalt kõneleme teisest halba. Aga mida mõtleb Jaakobus öeldes, et halvustaja arvustab Seadust? Seaduse nõue inimsuhetes on ligimesearmastus (3Ms 19:18; Mt 22:34–40). Kes ei soovi seda Seadust täita, seab end Seadusest kõrgemale; ta väidab, et teab asju paremini. Vastuhakk Seadusele on sama nagu vastuhakk Jumalale, kuna Seaduse hülgamine tähendab ka selle kehtestaja hülgamist.

Kristlane ei pea seega suruma oma ligimest alla, vaid püüdma teda üles tõsta, toetada.

Kas me ei tohi siis sugugi teisi noomida ega öelda nende kohta üldse midagi negatiivset? Kas me peame seletama kõiki asju parema poole? Jaakob ei pea seda silmas. Me võime – ja tegelikult lausa peame – hindama enda ja teiste elu Jumala Seaduse valguses. Jaakobus peab silmas esmalt seda, et me ei tohi arvustada inimesi meelevaldselt. Teiseks soovib ta meelde tuletada, mis mõttes ja millise eesmärgiga arvustamine toimub. Jumala Seadust saab kasutada negatiivselt – üksnes näidates teiste vigu –, aga seda saab kasutada ka positiivselt – suunates inimesi meelt parandama ja patte andeks saama.

Jumala Seadust kasutatakse mõnikord valesti ka kristlikus kuulutustöös. Vahel varitseb oht kõnelda ainult „teist, patustest” ja vahel varitseb oht jätta inimesed üksi maadlema Seaduse nõudmistega. Kolmas oht on liigitada patud „rasketeks” ja „vähem rasketeks”, kusjuures tavaliselt läheb nii, et sekulariseerunud inimeste patte peetakse tõsisteks ja koguduse liikmete patte vähem tõsisteks.

Aga tasub ka meeles pidada, et väärkasutus ei tohi takistada õiget kasutamist. Seadusel ja selle kuulutamisel on siiski oma koht kristlikus kuulutustöös. Evangeeliumi ei saa ehtsalt ja sügavalt mõista ilma Seaduse nõudmisteta.

Piibel kõneleb alati, et Seadus puudutab kõiki inimesi, millest järeldub, et kõik inimesed on patused, seaduserikkujad (Rm 3:23), kuna Seadust ei ole suuutnud täita mitte keegi, välja arvatud Jeesus. Seega tuleb kõnelda „meist, patustest”, mitte „teist, patustest” (võrdle ka Jesaja kutsumist prohvetiks Js 6:1–7).

Seaduse ja evangeeliumi lahutamine ei tohi olla siiski „liiga täielik”; kui me kuulutame ainult Jumala Seadust, ei leia inimesed iialgi armulist Jumalat.

Aga arm ei tohi olla ka odav arm. Jeesus andis jüngritele käsu nii patte lahti päästa kui ka neid siduda (Mt 18:15–18). Jumal ei anna patte andeks ainult selleks, et saaksime neid juurde teha (Rm 6:1).

Väär enesekindlus (Jk 4:13–17)

Jaakobus ei taha selles lõigus sugugi keelata kõigi plaanide tegemist, nagu vahel on väidetud. Jaakobus aktsepteerib küll planeerimist; see ilmneb selgesti salmis 15: „Kui Issand tahab ja me veel elame, siis teeme seda või teist.” Selle asemel soovib Jaakobus lugejaile meelde tuletada, et plaane tehes ei tohi unustada Jumalat. Plaane ei tohi teha nii, nagu poleks Jumalat olemaski. Sellest kõnelevad ka vanad kristlikud sententsid: „Palveta ja tööta!” ja „Palveta nii, nagu poleks töötamisest mingit abi, ja tööta nii, nagu poleks palvest mingit abi.”

Ka Vanas Testamendis (Õp 27:1), Jeesusel (Lk 12:16–20; Jh 15:5) ja Paulusel (1Kr 16:7) leidub mõte, et inimese elu on lõppude lõpuks Jumala meelevallas. Ehkki inimene saab teha plaane aastatekski ette (salm 13), ei saa ta siiski teada sedagi, mida toob järgmine päev (salm 14). Nii meie elu kui ka tegevus sõltuvad täiesti Jumala tahtest (salm 15).

Kõrkus ei sobi kristlasele (salm 16). Kõrkus käib enne langust, nagu õpetab juba Õp 16:18.

Seitsmeteistkümnes salm võtab viimse aluse püüdelt elada patuta: kui me ka suudaksime vältida kurja tegemist, ei suuda me vähemalt teha head alati, kui Jumal selleks võimaluse annab.

Mõnikord kuuleme väidetavat, et kristlik moraal ei sobi ärimaailma. See on üks katse jätta Jumal ainult pühapäevade isandaks ja hoida oma meelevallas ülejäänud nädal esmaspäevast laupäevani. Aga tasub meeles pidada, et üks Soome tippärimees ütles: „Ärielus saab edu saavutada ainult aususega!” Korduvalt arvame, et asjad on teatud viisil, ehkki need on tegelikult hoopis teisiti. Eks Jumal ole ka ärielu Issand!